Treeningust rasvade põletmisel

Kindlasti oleme kõik märganud (või ise kogenud), kuidas inimesed rohke aeroobse treeninguga mitte just eriti edukalt (osa päris tulutult) üritavad rasva põletada. Kui millegagi väga liialdatakse (loe: aeroobset treeningut soovitud keha saavutamisel ületähtsustatakse), siis kutsub see esile tasakaalustavaid jõude revideerimaks liialt nihkesse läinud arusaamu.

Isegi aeroobsetel spordialadel on maksimaalne hapnikutarbimine ületähtsustatud, sest parimad sportlased ei oma kõrgeimat näitajat (kuigi seda võiks ju eeldada), vaid nad on tipus sellepärast, et tänu oma töövõimele ja laktaaditaluvusele on nad suutelised taluma pikaajalist kõrget intensiivsust kauem kui konkurendid.

Järgnevalt tähtsamaid kehalise treeningu printsiipe Charles Poliquini järgi:

1. Anaeroobne energiatootmismehhanism tuleb välja arendada enne aeroobset energiatootmismehhanismi - see, et aeroobne treening on anaeroobsele baasiks, on müüt: aeglaste lihaskiudude adaptatsioon ei paranda kiirete lihaskiudude taastumisvõimet ning maksimaalse hapnikutarbimise ja võimekuse vahel sooritada laktaati kuhjavaid intervalle pole leitud seost.
2. Anaeroobse treeningu korral tuleb võimsust treenida enne mahtuvuse kallale asumist (kiirus enne kiirusvastupidavust!), aeroobse korral on seis vastupidine
3. Mida suurem on aeroobne mahtuvus,seda väiksem on anaeroobne võimsus ehk maakeeli - aeroobne teeb nõrgemaks
4. Mida laiem on aeroobne baas, seda halvem on potentsiaal arendada anaeroobset võimsust: just sellel põhjusel soovitab Charles vältida kuni 12-aastaste laste puhul regulaarset aeroobset treeningut (nimelt kujuneb selleks ajaks välja 90% koordinatsioonist)
5. Erinevate alade harrastamine säilitab organismi üldist treenitust, varieerides samaaegselt lokaalseid adaptatsioone
6. Sportlane peab treenima ületreeningu piiril

Ületreeningu 4 tundemärki on:

1. Psühholoogilise valmisoleku vähenemine/puudumine
2. DHEA/kortisooli omavahelise suhte muutus kortisooli suunas (mõõdetakse veretestiga)
3. Kehakaalu langus
4. Söögiisu vähenemine

Miks ei klassifitseeru siia uneprobleemid? Sest treeningu mahust tulenev ületreeningu näht on vajadus palju magada, mida aga ei seostata ületreeninguga (treeningu intensiivsusest tuleneb aga võimetus end välja magada).

Charles esitab mõtlemapanevaid seoseid liigse ja sagedase aeroobse treeningu ja tervise vahel:

1. Põhjustab osteoporoosi (eriti naistel)
2. Alzheimeri tõve juhtumid (liigsest mahust tingitud)
3. Mononukleoosi juhtumid
4. Immuunsüsteemi nõrgenemine (lineaarne seos mahu suurenemisega)
5. Põhjustab organismis mineraalainete defitsiiti
6. Stimuleerib liigselt kortisooli produktsiooni
7. Võimendab oksüdatiivset stressi (eriti välitingimustes treenides, põhjuseks keskkonna saastatus)
8. Aeglustab lõppkokkuvõttes ainevahetuse kiirust

Ja siis jõuamegi põhiliseni: aeroobne treening on rasvade põletamiseks väheefektiivne - platoo saabub 8 nädalaga ja kestab kogu elu! Ning seejärel defineeritakse hullumeelsus: sooritades lõputult ühte ja sedasama tegevust,mis toodab ühte ja sedasama tulemust (s.t. tulemust ei ole), kuid oodates ikkagi erinevat lõppresultaati.

Charles kasutab oma treeneripraktikas rasvade põletamiseks anaeroobset intervalltreeningut ja tulemused räägivad iseenda eest - niimoodi ettevalmistatud sportlased alustavad võistlushooaega alati üliheas kehalises vormis ning kliendid kaotavad, nagu esimeses osas juba mainisin, koos toitumise reguleerimisega 12 nädalaga keskmiselt 9 kilogrammi rasva.

Anaeroobse intervalltreeningu põhieelised on:

1. Kiirete lihaskiudude hüpertrofeerumine
2. Kiirete lihaskiudude aeroobse võimekuse paranemine
3. Ainevahetuse ulatuslikum intensiivistamine võrreldes aeroobse treeninguga
4. Rasvade intensiivsem treeningujärgne põletamine võrreldes treeninguaegsega

Enda kogemustest võin kinnitada, et süstemaatiline intervalltreening on äärmiselt tõhus meetod saavutamaks paremat kehalist vormi ja säilitamaks rasvavaba keha.